Teisipäeval viibis Eestis Rooma paavst Franciscus. Üks visiidi peamistest sündmustest oli paavsti oikumeeniline kohtumine Eestist ning meie lähiriikidest pärit noortega. Paavst soovis noortega kokku saada, nendega kõneleda, kuulata nende tunnistusi ning üheskoos laulda ja palvetada.
Paavsti sõnumit pääsesid kuulama vaid 12 Eesti kooli noored, nende hulgas ka kaheksa Nissi kooli 9. klassi õpilast koos klassijuhatajaga.
Fotod: Katoliku kirik Eestis
Spordinädalal külastas Nissi kooli Eesti maadleja Martin Plaser, kes rääkis oma sportlase elust ja tõekspidamistest ning teekonnast sporditaeva tippu. Lisaks rõhutas ta sporditegemise tähtsust üldiselt. Plaser tõi välja, et on väga oluline sõnastada enda jaoks eesmärgid ning kasvatada sisemist tahtejõudu. “Kui tahtmine on, siis on kõik võimalik,” kordas Martin Plaser ikka ja jälle.
01.10-05.10 ajavahemikus 13.00-14.00 avame koolisöökla uksed lapsevanematele ja kutsume lapsevanemaid maitsvat koolilõunat sööma. Koolilõuna eest saab lapsevanem tasuda ettemaksuna Baltic Restaurants Estonia AS-i arvelduskontole EE571010220273952221 summa 1.29. Makse selgitusse palume märkida avatud koolisööklad. Sööma tulles palun võtke kaasa maksekorraldus. Kohapeal vastavad koolisöökla töötajad küsimustele koolitoidu kohta.
25.09.-05.10. toimuvad Daily koolisööklates (sh Nissi kooli sööklas) Talupäevad. Talupäevadel pakutakse koolisööklas traditsioonilisi talutoite. Talupäevade ajal toimub ka Nunnukonkurss.
Kui leiad poest, külmkapist või keldrist lõbusa kujuga puu- või köögivilja, saada Dailyle pilt ning Daily valib nende seast välja Daily Nunnud. Viiele parimale on auhinnaks kast Semu astelpajumahla!
Osalemiseks tuleb liituda Daily Nunnu Facbooki grupiga ning kutsuda sõbrad pilte laikima. Nooremad õpilased saavad selleks kasutada ema-isa abi. Pilte saab saata kuni 10. oktoobrini.
Võlupuu on eriline puu kooliõuel, mis kannab vilja vaid 1 kord aastas – 1. septembril. Siis ilmuvad puule maiustused 1. klassi õpilaste jaoks. Sel sügisel sai võlupuu traditsioon 60aastaseks. Tänastele värsketele koolijütsidele kinkisid seekord kommituutud just need vilistlased, kes 60 aasta eest Nissis oma kooliteed alustasid: Riina Petoffer, Väino Sassi ja Aiki Haug. Armsa meenutuse oma koolipõlvest pani kirja vilistlane Aiki Haug.
Lugu ilmus Saue valla ajalehes Saue Valdur (2018, nr 17)
Tänasest kaugesse minevikku tagasi vaadates ja oma esimest koolipäeva meenutades kogen ikka ja jälle sedasama uut ja tundmatut värelust, mida sisaldab endast sõnapaar “esimene september”. Taustaks sellele sügiseselt madal päike, karge hommikuõhk, värviliste astrite lõhn, äärmise korralikkusega triigitud koolivorm, mis tundub seljas igapäevarõivastega võrreldes nii võõras.
Minu koolitee algas täpselt 60 aastat tagasi, 1. septembril 1958, kui astusin tolleaegse nimega Nissi 7-klassilisse kooli ja kus juba õppis minu õde, nii et kooliteema polnud mulle üldsegi võõras. Õe kõrval olin õppinud varakult lugema ja oskasin ka arvutada. Aabitsa olin juba enne kooli kaanest kaaneni läbi lugenud, rääkimata arvukatest Nissi raamatukogust laenutatud seiklusjuttudest.
Tol 1. septembril 1958 astus esimesse klassi 12 õpilast. Meie klassijuhatajaks sai inglise keele õpetaja Ene Reinsalu, kelle mõjul ma peale Nissi kooli lõpetamist asusin edasi õppima Tallinna Inglise KolledŽisse, mis tol ajal kandis nime Tallinna 7. Keskkool.
Väga eredalt on meeles meie esimese koolipäeva pidulik aktus, kus direktor Salme Kallaste pidas kõnet ja kummalisel kombel on üks tema öeldud lause mind saatnud läbi elu siiani ja mis tegelikult on pärit Anton Tšehhovi teosest “Onu Vanja”, kus doktor Astrov ütleb: “Inimeses peab kõik olema ilus – nägu, riided, hing ja juuksed.” Seda mõtet kordas meie direktor tihtipeale hommikustel koolipere saalikogunemistel ka hiljem, istutades meisse ilu- ja korraarmastust.
Jah, aga rohkem kui aktus ise on siiski eredalt meeles aktuse lõpp, kui klassijuhataja käekõrval läksime õue, koolimaja ette, 1. klass kõige ees, kogu koolipere meie järel ja jäime päikesepaistes seisma ühe puu alla, mis polnudki nagu õige puu, sest direktor oli öelnud, et see on võlupuu hoopis, mis tundus tõsi olevat, sest okstelt rippusid suured helkivad värvilised tuutud, kõikusid väheke oma raskuse mõjul kerges tuules. Maalapsed nagu me olime, polnud me midagi sellist enne näinud ega olnud vist teisedki, sest sel päeval sai Nissi koolis alguse kaunis traditsioon, et esimesel koolipäeval puhkeb esimesele klassile õide Võlupuu ja kannab kohe ka vilja.
Klassijuhataja andis igaühele meist kaunilt kujundatud kommituutu ja oli selge, et nõukogude päritolu see olla ei saanud, juba ainuüksi paberil oli välismaa lõhn küljes.
Selle Võlupuu-traditsiooni tõi Nissi kooli meie tolleaegne direktor Salme Kallaste, kes, olles külastanud Saksa Demokraatlikku Vabariiki soovis seda ilusat traditsiooni juurutada ka Nissi
koolis. Tema palvel saadetigi SDV-st meie kooli jaoks esimesed sellised kommituutud, die Schuletüter.
Võlupuu viljad-tuutud olid suured, värvilised, ilusate kooliteemaliste piltidega.
Ajad olid siis aga kummalised ja karmid ning kahjuks pidime tühjad tuutud pärast aktust koolile tagasi andma, kommid võisime ikka endale jätta.
Tagasi kooliajale vaadates on paljud eredamatest tegevustest seotud nimelt direktor Salme Kallastega. Üks tema ideedest (või oli see riiklik?) oli, et meil kõigil pidid olema kirjasõbrad. Minu esimene kirjasõber oligi üks saksa tüdruk, kellega vahetasime kirju ja kingitusi – oh, milliseid! Loomulikult oli kirjasõpru üle Nõukogude Liidu. Kirjavahetus käis kõigiga vene keeles.
Koolil oli ka nn rahvaste sõpruse nurk, kuhu olid koondatud meie kirjasõprade poolt saadetud kingitused ja kus kõige haruldasemad asjad meie jaoks olid loomulikult Saksamaalt saadetud kujukesed, kuhu käis sisse suitsuküünal, sellised suitsetavad mehikesed olid.
Teise asjana tulevad kohe meelde meie kehalise kasvatuse tunnid. Alates 5. klassist sai meie klassijuhatajaks Henn Kärp, kehalise kasvatuse õpetaja, kes soovis meist sihikindlalt sitked inimesed kasvatada. Maalastena olime niigi heas füüsilises vormis, kuid tema treenis nii meie keha kui vaimu – näiteks olgu toodud, et iga päev, iga ilmaga, pidime jooksma kerges riides poole kilomeetri kaugusele Riisipere sovhoosi sööklasse lõunale ja tagasi. Me polnud eriti sageli haiged!
Ja muusika! Õp. Jõelaid juhatas mandoliiniorkestrit, õp. Saarend ja õp Lind tegelesid kooridega.
Nõukogude kooli üks omapära oli nn šefiks käimine. Meie käisime paaril õhtul nädalas kohalikus suures laudas aitamas masinaga lehmi lüpsta. Töökasvatusel oli väga tähtis koht tolleaja koolis. Suviti töötasid kõik – kes lõi puutöökojas kalakaste kokku, kes rohis peedipõldu. Vahelduseks võis sattuda ka paariks nädalaks pioneerilaagrisse mere ääres.
Kõik see kokku tegi need meie kaheksa aastat Nissi koolis väga mälestusväärseks, vormis meist ehk tõesti ka sitkemad inimesed, nõukogude-aja lapsed nagu me oleme.
Tõeliselt hea meel on, et Nissi kool on suutnud oma toredast Võlupuu-traditsioonist juba 60 aastat kinni pidada ja loodan, et Võlupuu õitseb ja kannab vilja veel kaua!
Selle aasta Võlupuu viljad kasvatasid need õpilased, kes 60 aastat tagasi Nissi kooli esimesse klassi astusid.
Ilusat kooliaasta algust!
Aiki Haug