Kevadvaheaja eel tehakse kõikides koolides vahekokkuvõtteid distantsõppes möödunud viiest nädalast. Hinnatakse tulemusi, analüüsitakse ilmnenud kitsaskohti, arutletakse tulevikuvõimaluste üle. Mulle kui inimesele, kes oma koolis digituge pakub, on see olnud üks töisemaid perioode elus. Lisaks õpetajate toetamisele olen olnud läbi virtuaalsete kanalite abiks ka õpilastele ja lapsevanematele. Olen olnud üks hammasratas mehhanismis, mis aitas oma õppeasutuses läbi mõelda ja rakendada praegust õppekorraldust. Minu kodukontori arvutiekraanil on lõputult silutud kooli infokanalites avaldatavaid teateid, et need kõikidele ühtviisi selgelt arusaadavad oleks. Olen väsimatult otsinud ja soovitanud õppetöö läbiviimist toetavaid programme, nutirakendusi ja veebikeskkondi ning koostanud juhendeid ja õppematerjale.

Sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses räägitakse väga palju sellest, et hoolimata kriisiaja mõrust mekist oleme saadud kogemustest ka kuhjaga õppinud. Ja küllap ei olegi meil ainustki õpilast ega õpetajat, kelle digitiiger sädemete saatel pilvedeni poleks hüpanud. Olen nende arvamuste kõrval sattunud lugema ka hoiatusi, et digiga liiale minnes on normaalse elu taastumise ajaks eestimaalastest nutisõltlased saanud. Kuid Facebooki vestlusgruppides peetakse endiselt tuliseid arutelusid selle üle, milline on parim keskkond videotunni läbi viimiseks või millist veebirakendust peaks eelistama digitaalseid teste koostades.

Kolleegid on visanud naljagi, et haridustehnoloog kindlasti rõõmustab, et kõik kasutavad nüüd digivahendeid ja pädevused muudkui kasvavad. Mõistagi ei saa ma siinkohal mitte rõõmu tunda, et seni jagatud soovitused ja õpetused end kuhjaga ära on tasunud ning minu imeliselt tublide õpetajate elu raskel ajal veidigi kergemaks teinud. Salamisi loodan, et kõigest sellest ka tavaõppesse häid praktikaid kaasa võetakse. Kummatigi jäin kõige selle taustal mõtisklema, et mille üle võiksin eriliselt rõõmu tunda? On selleks õpetajatele osaks saanud veendumus, et hästi valitud veebivahend võib muuta õppimise tõhusamaks ja teha elu lihtsamaks? Ja veendumusest kasvanud julgus ka edaspidi digivõimalusi katsetada ja kasutada? Või hoopis kasvanud teadmised, mida ühe või teise programmi või veebikeskkonnaga teha saab?

Mulle teeb vast kõige enam rõõmu see, et teame nüüd eriti hästi, mida digivahenditega teha EI SAA. Teame omal nahal järeleproovitult kindlamalt kui iial varem, et me ei pea õppetöös digivahendeid kasutades nutisõltuvust kartma, sest mitte ükski digikanalisse kirjutatud tekst, ükski keskkond ega nutirakendus ei asenda õpetaja rõõmsat nägu ja julgustavat suhtumist õppijasse. Lugeja ekraanil helendav tekst koosneb pelgalt pisikestest tuimadest pikslitest, millele ei saa kaasa panna õhinat aine vastu, julgustavat žesti ega õpetajast õhkuvat usku, et õpilane saab ülesandega hakkama. Olgu need pikslitest koosnevad tähemärgid kuitahes hästi ritta laotud, kipuvad kirjutaja peas mõlkunud mõtted ikka nende vahele ära kaduma või halvimal juhul hoopis teistsugustega asenduma.

Eesmärgipäraselt valitud digivahend on kindlasti tõhusaks tööriistaks metoodikakohvris. Kuid õpetaja on see, kes saab muuta aine vaimustavaks, kasvatada selle vastu huvi, suurendada õppijas loovust ja enesekindlust ning suunata õpilasi omaenese vigu märkama ja nendest õppima. Sestap tunnengi rõõmu sellest, kui üha enam lisatakse eKooli tekstülesande asemel videotundide või omavalmistatud õppevideote linke. Lühike julgustav videoklipp või virtuaalne kohtumine klassikaaslastega annavad kodus õppijale kindlasti parema hoo ning tõstavad meeleolu. Meie kooli moto “Sild sinu tulevikku” on tänagi päevakohane, sest distantsõppe ajal kõnnivad õppijad tuleviku poole mööda videosilda.

Reelika Väli
Nissi Põhikooli haridustehnoloog ja informaatikaõpetaja